Kohtumine Gruusia ja Eesti presidendiprouadega

Gori-Kolga projektis osalenud kolgakad kutsuti 21. jaanuariks Eesti Lastekirjanduse Keskusesse kohtuma Eestis viibiva Gruusia presidendipaari naispoole Sandra Elisabeth Roelofsi ja temaga koos ka Evelin Ilvesega. Pärast väikest ekskursiooni keskuse direktrissi Anne Rande saatel andsime pr. Roelofsile enda poolt üle ka tervitussõnad ja väikese kingituse Signaghis tehtud grupifoto näol, millel olid nii eestlased kui grusiinid (sh mitmed, kes ka eelmisel kevadel Eestis käisid). Tervituses rõhusime rahvustevahelisele sõprusele. Kohtumine oli küllaltki põgus, aga see-eest meeldiv.

Vasakult paremale: Karl-Eerik Jäetma, Anne-Lii Idavain, Sandra Elisabeth Roelofs, Evelin Ilves, Riin Riiberg, Paula Salme Sandrak, direktor Tõnu Valdma, Kulla-Karin Laurend, Sander Valdma, Jaak Laanpere, Sander Eerik Sandrak.

Eestlased Gruusias vol 2.

Delegatsioon Kolgast  (koosseisus Tõnu Valdma, Sander Valdma, Anne-Lii Idavain, Riin Riiberg, Kulla-Karin Laurend, Karl-Eerik Jäetma, Sander Eerik Sandrak ja Paula Salme Sandrak) külastas 1.-9. novembri jooksul Gruusiat. Tegemist oli eestlaste teise käiguga sinna ning kokkuvõttes 3. kohtumisega grusiinidega. Kohtuti nii Gori 7. kooli kui ka teiste koolide õpilasesindustega nii Goris kui Tbilisis. Osaleti loengutel ning töötubades, kus õpiti tundma üksteise kordaminekuid ja vigu koolielu ja õpilasesinduse korraldamisel ja demokraatia arendamisel. Arendusgruppides töötati välja erinevad soovituslikud ja abistavad punktid õpilasomavalitsuste töö tõhusamaks muutmiseks ja edendamiseks – seda kõike erinevatel alateemadel. Tollest materjalist on plaan koostada abimaterjal (nt. voldikute näol), mis sobib kõikidele õpilasomavalitsustele riikides üle maailma.

Varsti lisanduvad siia videod toimunust.

Heategevusüritus 2009 sügisel

15. oktoobril 2009 toimus Kolga Keskkoolis järjekordne küpsetiste müük, mille kasum läks taas Gori-Kolga projekti. Seekordne üritus oli väiksemakaliibriline, kuid osalejad – nii müüjaid kui ka ostjaid – jätkus.  Ürituse peaorganisaator oli Anne-Lii Idavain.

Grusiinid Eestis – esimene päev, 20. aprill

Eile, so 20. aprillil saabusid grusiinid pärast pikka lennukis logisemist Eestisse! Üks õpetaja ja kaheksa õpilast, neist kolm on tüdrukud ja viis poisid. Paljud neist pole kunagi välismaal käinud, rääkimata lennukiga reisimisest, nii et see oli neile üsna kõrvulukustav kogemus. Uskumatult uskumatu ja lahe on neid ikka siin näha, tundub irreaalne.
Kolga koolis tegime majutajad, kes Gruusias ei käinud, grusiinidega tuttavaks ja sobitasime sõprust. Koolis toimus neile ka väike tervituskontsert, kus algklassiõpilased mängisid folklugusid ja tantsisid rahvatantse. Kusjuures – kui arutasime omavahel eestlastega, et gruusia rahvatantsud on kõvasti keerulisemad ja selle tõttu ka huvitavamad kui eesti rahvatantsud, arvasid grusiinid ise meie tantsudest väga hästi! Paar tükki neist tantsis ka meie koolipere liikmetele paar oma rahvustantsu – nad said tormilise aplausi osaliseks. Hiljem tutvustasime arvutiklassis neile ka meie kooli õpilasomavalitsuse tööd läbi jutu ja slaidimaterjali – tegemisi, eesmärke ja mõtteid.
Otsustasime olenemata nende väsimusest neile siiski ka natuke ümbruskonda näidata – käisime Muuksi linnamäel (“Is this the highest point in Estonia?” “Noo, of course not! The highest point is 318 m high.” Võrdleme nüüd Kaukasusega 🙂 ); Tsitre rannas; Raudsillal wigwame vaatamas ja vahtramahla joomas. Muidu üritasime aga natuke stabiilsemalt tegutseda, rohkem suurt ringi ei tuuritanud. Õhtul käisime küll pesapalli mängimas ja jalgpalli tagumas (sõbralik 3:1 viik), aga see oli selline relaxing time. Suure kambaga käisime ka Sandrakute pool mahla joomas ja juttu rääkimas.
Üldiselt käivad grusiinid ringi, silmad kui tõllarattad ja kiidavad kooli, kodusid, metsarohkust, sinist taevast ja mida kõike veel. Siiski olid nad esimesel päeval ebatavaliselt tagasihoidlikud ja pikast reisist suhteliselt väsinud. Nüüd on aga uus päev, uus energia ja uued teod, küll süstime nendesse rohkem julgust – järgmise sissekandeni!

Koosmeele auhind

Eile anti Kolga koolile Gruusia toetusprojekti eest Koosmeele auhind. Selle auhinna lõi Avatud Eesti Fond 1997. aastal eesmärgiga avaldada lugupidamist neile, kes on oma tegevusega aidanud kaasa avatud ühiskonna kujunemisele Eestis ja mujal, samuti Eesti elanike üksteisemõistmisele ja ühise tuleviku-Eesti ehitamisele.

See oli meile endale suur, aga kahtlemata positiivne üllatus. Teadsime, et grusiinide jaoks oli meie toetus suure tähtsusega, aga seda, et projekt Eestis nii palju tähelepanu pälvib, oodata ei osanud. See on hea just sellepärast, et nii saavad inspiratsiooni teised koolidki – näiteks ka Varstu keskkool otsib praegu endale sõpruskooli Gruusiast.

Kuigi auhind anti Kolga koolile, kuulub see sama palju ka kõikidele teistele projekti toetajatele ja abistajatele, Kuusalu vallast ja ka väljaspoolt. Suur aitäh kõigile veelkord!

Koosmeele auhinnast oli juttu ka Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/465865  
ja “Aktuaalses kaameras”  http://uudised.err.ee/index.php?06161783

Grusiinide siiatuleku ja meie järgmine külastus Gruusiasse toimub tänu Avatud Eesti Fondi toetusele.

Vahepealsed asjatamised

Blogis on nüüd küll tükk aega vaikus valitsenud, kuid see ei tähenda, et projekt vaibunud oleks. Veebruarist saadik oleme kirjutanud ja ümberkirjutanud projekti Avatud Eesti Fondile, et taotleda rahasid grusiinide siiasõiduks ning järgmise külastuse jaoks Gruusiasse. Nende külaskäikude ajal keskendume eriliselt õpilasesinduste töö arendamise ja nähtavaks tegemisega. Eelmisel nädalal meie projekt kiideti heaks ja see tähendab, et meie sõbrad Gori 7. koolist on Kolgas 20-27 aprill. Kuna grusiine tuleb lausa üheksa tükki (kaheksa õpilast ja üks õpetaja), on ka meiepoolne põhimeeskond suurenenud – lisaks algsele neljale liikmele aitavad kaasa ja pakuvad grusiinidele kodumajutust ka Anne-Lii Idavain, Riin Riiberg, Kulla-Karin Laurend, Jaak Laanpere ja Kelly Liivik.

Veebruaris tegime Kolga koolis ettekande novembrise Gruusias käigu kohta, kuulamas olid kooli õpilased ja teised toetajad või niisama huvilised. Jagasime muljeid, näitasime filmi ja pilte ning vastasime küsimustele. Kutsutud oli ka riigikogu liige Marko Mihkelson, kes kirjutas külaskäigust oma blogis: http://markomihkelson.blogspot.com/2009/01/kolga-kooli-innustav-rahvadiplomaatia.html

Gruusias!

Esimene päev

Jõudsime Gruusiasse umbes kell viis hommikul kohaliku aja järgi ja läksime otse külalistemajja ennast välja puhkama. Külalistemaja trepi peal tervitas meid prussakas. See juba vähendas igasuguseid lootusi ööbimiskoha suhtes, kuid tegelikult polnud absoluutselt muretsemiseks põhjust – toad olid täiesti korralikud ja vanamoeliselt ilusad.

Järgmine päev tutvusime Tbilisi vaatamisväärsustega. Meid juhatasid ringi paar kohaliku kooli tüdrukut, kelle inglise keel oli 13-aastaste kohta väga tasemel. Käisime mööda kirikuid ja kindlusi ning lõpuks maandusime ühte gruusia restorani, kus saime esimest korda ülihead gruusia toitu proovida. 

Õhtul sõitsime Gorisse ja tutvusime esimest korda isiklikult Gori 7. kooli õpilaste, arvutiõpetaja ja direktoriga. Juba algusest peale tundusid nad väga toredad inimesed olevat, saime juba esimesel õhtul kõvasti koos naerda.

Siis läks igaüks meist oma “koju”, mina olin ühe Nika-nimelise poisi juures, Priidu Mishka-nimelise poisi juures ja Paula Gvanca-nimelise tüdruku juures. Korterid olid küll väikesed ja vanamoelised, kuid väga hubased ja kodused. 

 

Teine päev

Teisel päeval kohtusime lagunenud Gori 7. kooli juures. See nägi välja täpselt nagu piltidel, mida veel parandatud polnud. Siiski seal olid mõned tervemad ruumid, ühes neist korraldati meile väike kontsert, saime näha vägevaid gruusia rahvustantse ja kuulda rahvuslaule. Samas klassiruumis olid üleval ka plakatid eesti ja gruusia keeles: “Tere tulemast kallid eesti sõbrad, täname teid toetuse eest!” Kõik see kokku oli lihtsalt sõnulseletamatult armas.

Peale kontsertit õppisime ka ise pisut gruusia tantse, mis küll just kõige paremini välja ei kukkunud. Õpetasime neile ka eesti tantse, näiteks “kaks sammu sissepoole” ja kaerajaan. Õpilased olid väga vaimustuses.

Samal kontsertil andsime üle ka oma kingitused – videokaamera, fotokaamera, makk, joonistamis- ja kirjutamisvahendid, meisterdamisraamatud, helkureid ning palju eestipäraseid asju. Grusiinid olid väga liigutatud, kuid ütlesid, et kõige olulisem oli neile see, et me ise kohale tulime, see olevat suurim võimalik toetus.

Seejärel käisime õpilastega Gvanca juures õhtusöögil, kus saime jälle oma lemmiktoite – khachapuri’t (juustupizza-taoline asi, ainult et parem) ja khinkali’sid (hiigelpelmeeni taolised asjad). Seal oli juba selline tunne, nagu me oleks nende gruusia õpilastega aastaid sõbrad olnud.

 

Kolmas päev

Reede oli meil vaatamisväärsustega tutvumise päev – käisime Uplistsikhe koobaslinnas ning 6. sajandist pärinevas kirikus. 

Lõunal pidasime piknikku ning mängisime erinevaid gruusia ja eesti mänge. Üheks eesti mänguks oli näiteks “Me lähme rukkist lõikama”. Võib ju tunduda, et taolised mängud sobivad rohkem algklassidele, kuid tegelikult oli meil kohutavalt lõbus.

Hiljem käisime ka veel Stalini muuseumis. Gori on Stalini sünnikoht ning seal on siiamaani alles tema sünnikodu ning tema auks on tehtud muuseum ja mitu ausammast. Ka kohalikele noortele tundub see kummaline, neist ei poolda Stalinit peaaegu keegi. Vanemad inimesed olevat temasse ikka kiindunud.

Õhtul tähistasime Paula sünnipäeva ühes Gori restoranis. Seal oli kuhjaga süüa, tantsu, laulu ja naeru. Me üritasime kõigest väest kogu toitu alla kugistada, arvates, et järelejätmine on ebaviisakas. Pärast tuli aga välja, et neil on kombeks, et alati jääb toitu üle – kui toit saaks otsa, oleks see justkui võõrustaja solvang külalisele.

 

Neljas päev

Juba ärgates oli kurb meel, kuna ees oli viimane päev Goris. Selleks ajaks olime grusiinidega juba nii head sõbrad, et poleks kuidagi tahtnud lahkuda.

Me külastasime nende inglise keele tundi. Seda oli seal hästi märgata, et kõik need õpilased, kellega meie suhtlesime, käisid eraõpetaja juures, nende inglise keel oli tunduvalt soravam. Parematel gruusia õpilastel olevat üldse see kombeks, et koolis käiakse ainult paaril päeval nädalas, suurem osa haridusest omandatakse eraõpetaja juures.

Hiljem käisime linnas ringi ja külastasime Gori linna kindlust. Õhtust sõime Giorgi juures, kus saime järjekordselt oma gruusia lemmiktoite. Kui olime kõhus pungil täis söönud, tuli välja, et see polnudki veel õhtusöök – kohe peale seda läksime jälle restorani. 

Meil oli nii lõbus, et ei tahtnud õhtut kuidagi lõpetada, eriti teades, et see on viimane. Sellepärast ronisime peale restoranis käimist jälle Gori kindlusesse, kust pimedas oli veel ilusam vaade. Seal laulsime oma gruusia sõpradele eesti keeles Jaan Tätte “Sõprade laulu”. Tõlkisime selle ka neile ära, sellepärast on nad nüüd hiljem meile mitu korda kirjutanud, et eile õhtul “vaatasid kuud ja mõtlesid, kuidas meil läheb”.

 

Viies päev

Saime viimast korda kokku arvutiõpetaja Ketino juures. Lahkumine oli ääretult kurb, kallistasime kõiki umbes viis korda ning ära sõites ei suutnud nuttu tagasi hoida ei meie ega nemad.

Veetsime veel terve päeva Tbilisis, kuid oli tunne, nagu oleksime Gruusiast juba lahkunud, kuna neid uskumatult armsaid inimesi polnud enam meiega. See soojus, mis me seal tundsime, jääb küll igaveseks meelde.

“Reisiseiklused”

Pühapäev oli siis see suur päev, millal pidime Gruusiasse oma sõpruskoolile külla sõitma. Aga juba hommikul aknast välja vaadates suurt tormi nähes hakkas lennuki väljumine väga kahtlane tunduma.

Sõitsime sellegipoolest läbi tuisu ja tormi lennujaama, kuna internetist kontrollides lendu ära polnud jäetud. Sõit võttis aega 2 ja pool tundi, kiirus oli umbes 30 km tunnis ja mitu korda oli vaja käed appi võtta, et autot hangest välja lükata. Lendu aga loomulikult ei toimunudki. Isegi selgitust ei antud, millal järgmine lend läheb, paluti hommikul kell 5 tagasi tulla. Vahepeal tekitas palju draamat ka Paula pass, mis kadus ära –  Liina kotti. Müstika missugune.

Kojuminek oli võimatu, nii et veetsime öö Tallinnas hotellis. Järgmisel hommikul tagasi minnes vahetasime piletid ära, et minna samal päeval Kiievi kaudu. Olime juba check-in’i saba lõpus, kui öeldi, et lend jääb 3 tundi hiljaks. See aga tähendab, et me oleks jõudnud Kiievisse täpselt selleks ajaks, et lahkuvale Gruusia lennukile kurvalt järele lehvitada. Vahetasime siis piletid uuesti ümber tänaseks.

Täna kell üheksa õhtul on järgmine katse minema saada, kõik pöidlad pihku!

Video

Siin on video, mille Kolga kooli tutvustamiseks grusiinidele tegime.

Suured tänud

Tahaksime tänada kõiki inimesi, kes aitasid kaasa meie toetusprojektile raha annetades. Ilma teieta ei oleks kõik see võimalik olnud. Suur-suur aitäh kõigile abistajatele!

Rahakorjandused toimuvad veel edasi, seekord kogume raha selleks, et grusiine kevadel meile külla kutsuda.